Hei-hei kõik trendikad !
Tõmbame selle blogi nüüd käima tagasi üks-kaks-kolm… Sorri, et ma nüüd järjest mitu-mitu posititust teen, aga see et ma eemal olen olnud, ei ole tähendanud samas seda, et ma kuskil koopas olen elanud (kuigi eeldada ju võib, sest miks muidu ma pole suutnud arvutisse tulla ja teiega ennast jagada…). Kus ma siis olen olnud ja mida teinud? Ma ei oska muudmoodi vastata kui, et olen elanud. Elanud reaalset/füüsiliselt eksisteerivat elu, mitte seda virtuaalelu. Kes mind instagramis followb, siis teab jah, et seal olen ma üsna aktiivne olnud, aga seda lihtsal põhjusel, et insta käib läbi telefoni ja paratamatult käib telefon minuga igal pool kaasas. Kui wordpressis oleks ka postituse tegemine läbi telefoni nii kerge kui instagrami postituse tegemine, siis ma ilmselt blogiks iga tund 
. Alles ma lubasin juuni alguses kuidas ma jagan teiega hetki mai kuust ja nüüd on juba juuli ja suve keskpaik. KUIDAS ON SEE VÕIMALIK??!! Ma küsin ausalt! Minu jaoks on viimased kolm kuud justkui aeg seisnud. Võib-olla tuleb see sellest, et ma olen lõpuks õpinud hetkes elama. Mäletate seda postitust “Mis mind õnnelikuks teeb?” – pärast seda hakkas mu sisemine “lill” avanema, sest pärast seda olen ma palju muutunud. Põhimõtteliselt oli siis selle postituse tegemine elumuutev, sest ma jagasin avalikult mida ma tundsin ja see lasi mind vabaks.
Sõbrannad mängisid just hiljuti autos, kuhugi sõites, sellist vahvast seltskonnamängu nagu “Reaalsuskontroll”. See on selline “mäng”, et iga kaardi peal on mingi iseloomustus (nt kõige parem kokk, kõige suurem magaja jne), kaardid jaotatakse kõigi vahel ära ning siis hakatakse neid omavahel üksteisele andma. Teisele inimese pead selle kaardi andma, mis teda kõige rohkem sellest seltskonnast iseloomustab (muide, selle mänguga on mõned tuttavad lausa tülli läinud, seega kui mängite, olge ettevaatlikud ) . Ühesõnaga jõudsin nüüd tagasi oma jutupoindini. Sõbrannad mängisid seda autos (mind seal ei olnud) ja tuli selline kaart nagu “Kõige rohkem muutunud” või midagi sellist ja nad saatsid mulle facebooki pildi sellest kaardist ja ütlesid, et nad ei osanud omavahel kellelgi seda anda, sest mina olen ainukesena viimasel ajal kõige rohkem muutunud.
Minu sisemine muutus on kaasa toonud mulle nii palju imelisi hetki, sest ma olen olnud nii spontaanne, läinud “lainega” kaasa ja ma pole kunagi nii täielrinnal elanud. Suhted enda inimestega on ka läinud huvitavamaks ja sügavaks… Ma olen avastanud enda parimate sõbrannade ja nt ka väikse õe juures nii palju huvitavaid külgi ja omadusi, kõike lihtsalt sellepärast, et mu mõistus on vaba. Ma võtan kõike infot vastu. Mul on praegu selline tunne, et ma elasin oma mõistusega kuskil koopas . Või noh, eks selleks koopaks oli hirm ja veel paljud negatiivsed mõtted.Oeh, hästi raske seda niimoodi kirjutada kuidas ma ennast tunnen ja kuidas mu silmad oleks just kui avanenud, seega lähme teemadega edasi.
Arvutiga oli…on ka suhe pea olematu, muidugi oli koguaeg suured süümepiinad seoses Trendiruumiga, aga mis sa ära teed? Raske on välja tulla sellest imelisest maailmast ja tulla siia, kus kõik tegelikult põhineb ainult ühtedel ja nullidel, mille peal on omakorda veel mingid koodid (räägin hetkel arvuti töötamisest, kui keegi aru ei saanud ). Ühes postituses peab ju veidi vingumist ka olema, seega ma nüüd vingun veel seoses arvutiga, sest võib-olla kellelgi veel on see häda. Mind hoiab arvutis eemale veel see, et mul on tekkinud vastik “arvutis-olemise” küür ning iga kord kui ma arvutis olen (vahet pole kas läpakas või lauaarvutis), siis see küüruke hakkab valutama ja selle järgneval ööl ma ei saa üldse magama jääda 
Tundide viisi vähkren enne voodis kui uinun ja vot selline asi peletab ju eemale eksole, nii kahju! Aga ma tegelen selle küüruga, vahepeal tegin üsna palju trenni, aga nüüd on see tegemine seoses kõikide suveürituste ja tegevustega väheseks jäänud. Samuti peaksin veel minema kuhugi kiropraktiku juurde ja võib-olla veel kellegi juurde, kes muga imesi teeks või siis vähemalt ütleb, mida ma tegema peaks.
Keegi kommenteeris et “palun pane see blogi kinni”, miks ma peaksin seda tegema? Palun pane oma loll aju kinni . Okei jaa, ma olen olnud väga ebaaktiivne siin, aga miks ma sellepärast selle armsa pesakese kinni pean panema? Kuidas selle blogi olemasolu kedagi reaalselt häirib? Kui kedagi häirib, et ma nii katkendlikult blogin, siis nõme öelda seda, aga te ausalt ei pea seda külastama. Mul on siin nii palju häid mälestusi jäädvustatud ja isegi kui ma näiteks kaks kuud olen ebaaktiivne, siis ma võin ju alati aktiivseks hakkata… Nagu näiteks nüüd! Muide Google Analytics näitab mulle, et teil just on väga suur huvi mu tegemiste vastu ja ootate koguaeg uusi postitusi, sest mu blogilehe keskmine vaatamiste arv koguaeg aina tõuseb. Statistika näitab ka seda et viimase kolme kuu jooksul on 75% uusi Trendiruumi külastajaid!!! Seega TERE kõigile uutele, nii vahva, et olete siia ära eksinud.
Aaaaa… tuli veel meelde üks lahe lugu seoses teiega ehk blogilugejatega. Nimelt ma töötasin juunis sellises vahvas poes nagu Namaste (praegu töötan ka, aga palju vähem kui mai-juuni kuus, olen asendustöötaja nüüd) ja üks päev, kui ma tegelesin poe lahti tegemisega, siis astus sisse üks tüdruk, kes küsis kas ma olen Kamilla Katarina? “Jah olen küll” ja tegin suht sellise küsimärgiga näo pähe ja tuli selline ebamugav vaikus ning siis köitis, ahjaaaa blogi! Ning küsisin, et kas ta on mu blogilugeja ning oligi! Me kallistasime ja ma olin lihtsalt nii õnnelik ja rõõmus. See tegi kogu mu päeva nii ilusaks. Seega Tsau Marii 
!
Ei oskagi rohkem siin miskit jutustada, kuulake seda super head lugu. Fun fact – Andres Kõpper kõndis Positivusel üks hetk mu selja taga ning ma lihtsalt ei suutnud mitte olla see “hale” fangirl ja täiesti suvalisel hetkel vaatasin taha ja ütlesin “Ma nii armastan su lugu!”, mille peale ta muidugi tänas mind .
Ning nüüd mõned suvalised hetked ja pildid mu elust siis kahe-poole kuu vältel, mida ma siiani polnud jõudnud siia jagada:
Lugematu arv erinevaid toredaid selfiesi
Käisime Saara&Erlendiga Muuseumiööl, kus me jõudsime küll ainult ühte muuseumi kahjuks, milleks oli EKKM ehk Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, aga seal oli mega fun – olime viimased külalised, kes sealt lahkusid Fotod: Erlend
Lugematu arv outfite
Vanahea backyard chill
Kaks imelist fotot oma sugulase ja tuttava poolt
Ülemine foto: Argo Argel
Alumine foto: Erlend Arras
Trikimehed Vabakal
Töölt koju minnes jääb mulle tihti koduteel ette Vabaduse plats ja ma olen nii mitmel korral kõiki neid rulatajaid sinna passima jäänud See on nii huvitav ja lahe ning samal ajal nii naljakas ja kentsakas.
Kaks sõpra võtsid Kakumäe rannas selle toreda rannaputka enda hoole alla selleks suveks – minge toetage neid mõne jäätise või joogi ostuga!
Kohtusin oma armsate blogipiigadega – ükskord kohvik Ristikheinas(millest saate väikse ülevaate ka SIIT) ning teine kord Blogiauhindade jagamisel. Oeh, nad on kõik nii ägedad ja muudavad mind alati nii rõõmsaks!
Selle imelise luuletuse avastasin ma üks öö Kultuuriklubi Kelmist, kuhu Mirjam Proos oli jätnud oma luuleraamatu “Linn on mets”
Zoo Seikluspargis turnimas
Üks päev läks tuksi minu armas kõvaketas, mille jõuludeks sain (esitlesin seda ka oma super-super HAUL videos), mille pärast oli mul kohutavalt sitt tuju (sest seal peal oli 900GB pilte ehk siis terve mu foto ajalugu ehk mu portfoolio). Selle muutis palju-palju paremaks minu lahedad sõbrannad, kes vedasid mind loomaaeda, kust me võtsime hinna sisse ka Zoo Seikluspargi külastuse ja wotši wow, kui äge see oli! Soovitan teil kindlasti sinna minna. Tekitas palju adrenaliini ning mu halb tuju oli kadunud. Kuna meil jäi neljas ja viies rada tegemata (kell oli palju ja töötaja niheles koju), siis lubasime ühele töötajale, et tuleme tagasi ning ta see vastu lubas soodust teha
Selline on siis Namaste, kus ma mai-juuni kuus rohkem töötasin, nüüd olen seal varutöötaja. Super mõnus pood väga ägedate asjadega, minge kindlasti sinna shoppama ja kui joppab, leiate ka minu sealt eest müüjana. Kui väga soovite mind näha nagu nägi Marii, siis lihtsalt võite küsida millal ma tööl olen 
Kui kodus süüa ei viitsi või kui raha on veidi “üle”
Ülevalt vasakul: Kohvik Must puudel – kreemine kõrvitsa-porgandi püreesupp (3.90€) – ei midagi erilist, mõneks ajaks täitis kõhu ära, aga ema kodus teeb paremini seda
Ülevalt paremal: Tommi Grill – Lõhepasta(6€ ? ) – OiBlinn… See maitses eriti hästi, teate miks? Sest kell oli viis hommikul! Mulle meeldib Tommi Grill lihtsalt juba sellepärast, et sinna saab öösel sööma minna täiesti normaalse hinna eest ja vastu saab väga maitsva ja hästi väljanägeva toidu. Kui ma silmad kinni panin, siis mul reaalselt tekkis tunne, et naudin sõbrannaga kuskil Itaalias seda pastat.
Alt vasakul: Viimsi Reval Cafe – Revali grill-liha ürdikartulite ja tomatisalsaga (7€) – Maitses super hästi ja kõhu täitis kuni järgmise päevani ära, aga halb oli ainult see, et pidin seda ootama tund aega.
Alt paremal: Vegan restoran V – Peediravioolid india pähkli kreemiga (4.90€) – Ettekandija kiitis seda taevani ja ütles, et see enim tellitud eelroog, aga ma ei märgiks, et see NII hea oli. See oli selline tavaline, aga ilmselt on asi minus, sest mu ema teeb kodus üsna tihti maitsvaid vegan toite, seega lihtsalt olen harjunud juba sellise maitseelamusega.
Lugematu arv päikeseloojanguid
Ma armastan päikeseloojanguid nii väga, et ma tahaks oma toa ühe seina värvida selliseks, et ülevalt on sinine ja siis sujuvalt läheb roosakas-oranšiks. Kas see on võimalik? Mul tekib vahel päikeseloojanguid vaadates külmavärinad, sest ma ei suuda uskuda, et sellised värvid maailmas eksisteerivad
Elu võti mul tagataskus
Ma lihtsalt ei tea seda veel
Jooksen vaid tuultega kaasa
Hea ja halb, kerge ja mõru meel
Vaja vaid käsi sirutada välja
Siis selgeks saab see:
Kõik on üks imeline looming
Looja poolt loodud tee.
♥ Saara Tall ♥
